Väike-lehelinnu päev

Täna käisime Raadil ning Ülejõel, jõe ääres.

Raadil oli kilkamist vähevõitu, kuigi ilm oli suhteliselt ilus, päikesepaisteline ja pilvitu. Midagi hirmus haruldast ei kohanudki, kõik põhilised rästad (hall-, must- ja laulu-) olid küll platsis, ent ainustki kuldnokka polnud. Lauljatest kostusid peale tihaste kõrva metsvindid, punarinnad ja võsaraat. Häälitsesid ja laulsid ka leevikesed ja siisike.


Ülemisel pildil on punarind suhteliselt kergesti äratuntav. Kuid kes on järgneval peitepildil?

Leidsin ka hallrästa pesa, kuid lähemal silmitsemisel kinnitas mus kanda veendumus, et see on eelmise aasta oma.


Hallrästaid oli vähe, vaid üks laulis. Korraks tegi noka lahti ka üks musträstas ning pikema laulusoolo pidas maha laulurästas.

Hallvaresed olid salaja ja küllaltki vaikselt, mis pani arvama, et nad pesitsevad parasjagu. Künnivaresed madistasid aga hakkidega haudadele laotud munade ja Tiina kommide pärast.

Lapsuliblikaid laperdas päris mitmes kohas ringi, kõigil oli kole kiire. Ühe kalmukivi peal puhkas korraks tiiba aga kärbtiib, vist väike.


Suurnokka, sinitihast, rasvatihaseid, pöialpoisse, kodu- ja põldvarblasi ning puukoristajat võis ka kuulda. Viimaseid oli kalmistu peale vähemalt kolm, kui mitte enam. Kusjuures kuulsime ka vähemalt kolme erinevat laulu alates vilest ja lõpetades tärinaga. Kaelustuvi kuulsime kahes kohas, ühest kabelist (või suguvõsa hauakambrist) leidsime ka vana pesa. Kui ülelendavaid kajakaid mitte arvestada, siis vist saigi kogu nimekiri.

Emajõe ääres kuulsin ka tänase uue liigi, väike-lehelinnu (Phylloscopus collibita) laulu.

Lepalinnupäev

Tänane pisike sutsak kesklinnaäärse Emajõe äärde ning Käreverre kinnitasid kui ühest suust, et meil on siiski suurvesi. Enamik neid jõeäärseid kohti, kus olime harjunud putukajahil patseerima, olid sügaval vee all. Mitmete heinamaade asemel laiusid järved ning lõokeste asemel lendasid ringi ja ujusid kajakad.

Kui nende ajutiste veekogude ääres kohtasime vaid linavästrikku ning eemalt kostus lepalind, siis metsa vahel oli kuulda ka laulurästast, metsvinti, talvikest ja muid sedalaadi loomakesi. Valge-toonekure pesa oli veel tühi, kuna ka toonekurg pole veelind.
















Lisaks paar kehvakvaliteetset klippi. No pole ju raha, et mingi asisem aparaat hankida...

Sookiurupäev

9. aprilli huvitavamad liigid olid sookiur, punarind ja lauk. Linavästrikud, kuldnokad, künnivaresed ja muud tegelased ei köitnudki eriti tähelepanu. Ilm oli vilu, eriti jõe ääres, ehkki Kaubamaja termomeeter näitas +7°C.

Külastasime Emajõe madalamaid paiku ning nägime nii mõndagi huvitavat, eelkõige looduse stiihiat.

Kena ülevaate on kõnealusest põgusast loodustiirust teinud Propsis oma Loodusluubis.

Linnuteel

1. aprillil kl 16...18

Ehkki ilm oli päikeseline, iseloomustas seda suhteliselt tugev ja jahe tuul. Muidugi jäi meie välitiir ka liiga hilja peale, mis piiras seda nii ajaliselt kui ka sisuliselt. Veel üleeilsetes TV3 uudistes näidati, kuidas vallamaja oli justkui keset järve, inimestel ulatus vesi poolde säärde (mõõdetud oli 40 cm maapinnast). Meie käigu ajaks oli aga hoone täiesti kuival. Sellele vaatamata polnud ma nii kõrget järvevee seisu seal varem näinud. Seda iseloomustab ka juuresolev klipp.


Linnustik oli hõre. Kuulsin või nägin hallvareseid, harakat, kanepilinde, rohevinti, ronka, sinikaelu, sinitihast, rasvatihast, talvikest... Graatsiline hallhaigur jäi juba eemalt silma.


Parvede viisi lendas üle laukhanesid, ilmselt väike-laukhaned. Ma parem ei hakka vingumagi oma haleda tehnika üle, vaid kasutan pigem lahkete sõprade ülesvõtteid.


Kuid kuldnokk oli kenasti laulupoosis. Ühe kaunis varajasena tunduva lauljana kuulsin punarinda (Erithacus rubecula) (vene keeles 'zanjanka').

Künnivaresepäev

Täna oli Tartus küll kevadine ilm, +7°C ja praktiliselt pilvitu. Veel eile oli kusagil meedias pasundatud, et Tartus olla kõik lumi sulanud, kuid juuresolevalt piltidelt me näeme, et päris nii see siiski pole.


Näiteks Anne kanal oli alles puha jääs ning kusagil ei tundunud sulavat. Ehkki terve talve oli Emajõgi pilgeni täis, võinuks ennustada, et kiire ja koletu koguse lume sulamine tekitab üleujutusi. Ka seda ma ei märganud. Kuid ega ma väga hoolega ka ei jälginud. Kuulsin ka luike ülelennul. Kuid selle peale, et pildistada, tulin liiga hilja, hiljem oli mul vaid pilt helesinisest taevast. Ka paari ülelendavat põldlõokest oli kuulda. Kuid künnivaresed olid aktsioonis, ja seda otse Annelinna suurte magalate vahel.









Veeriku veeres ja mujalgi oli aga pea igas madalamas kohas lund veel küllaga. Nii et ei maksa uskuda meediat. Meedia meelest on mistahes vale õigustatud, kui see vaid kelleski hämmingut tekitab.

Soojemat aega pole kuigi kaua olnud ning kased on alles raagus. Nendesamade kaskede läheduses künnivaresepaar tegutseski. Et tegemist on koloniaalse liigiga, kelle lähem mulle teadaolev pesitsuspaik on Ihaste kandis, järgmine Raadil, siis olnuks suisa huvitav teada, kummas suunas nad oma sammud seavad.



Lume alt sulab välja aga kõiksugu sodi. Lisaks pisikestele suitsukonidele ilutsesid Veeriku Ostukeskuse lähedal jääl ka padrunikesti meenutavad hülstid. Või kuidas neid nimetataksegi. Ilmset ilutulestikust.

Sinitihased laulavad küll valjult ja häbenemata. Taas jõuab peagi kätte aeg, kus mul tuleb kurvastada oma nõrgapoolse tehnika üle.

Siia aga panin ühe teise valjuhäälse laulja. Panen välja pooletuhandekroonise preemia sellele, kes esimesena liigi õigesti ära määrab. Ootan määranguid 2. aprilli alguseni (kell 00:00), seejärel kuulutan välja võitja!

Igatahes on peagi käes aeg linnutiirudeks, seekordne oli juhuslik vaatlus kõiksuguste muude tegevuste kõrvalt.