Ritsiklinnupäev

Eile päris hilja õhtul käisime Margega Alal ning tulime koos Jaanusega Tartusse tagasi. Too ilmama suur aiamaa asub Helme vallas, Ala küla taga. Sealt on pärit Jaanuse ja Priidu varasemad kakuvaatlused ja puha.

Suurem osa tegutsejaist olid täiesti tavaliseks muutunud käosulane, kadakatäks ja pruunselg-põõsalind. Et aeg oli kaunis hiline, siis muud linnud praktiliselt ei laulnudki. Ent vahetult enne ärasõitu umbes 23 paiku kuulsin võsa-ritsiklinnu (Locustella naevia) laulu.

Putukasaakki polnud just kõige parem, kuid seda ikka peamiselt tänu väga põgusle kohalolule. Paljudele meist oli maipõrnika (Melolontha hippocastani) kohtamine huvitavaks leiuks.

• võsa-ritsiklind on inglise keeles: Western Grasshopper-warbler, Common Grasshopper-warbler, Grasshopper Warbler, European Grasshopper-warbler, Pale Grasshopper-warbler; vene keeles aga Obyknovenny Sverchok
• maipõrnikas on inglise keeles: Forest Cockchafer, Chestnut Cockchafer

Roolinnupäev

Ihaste ja Kvissentali luhal

Täna käisime peamiselt putukaid jahtimas. Linnurahvast torkasid kõrva mitmed roolinnud. Ihastes laulis meeleheitlikult kõrgele remmelga võrasse peitunud rästas-roolind (Acrocephalus arundinaceus) (pildil). Ma olin harjunud, et ta laulab tavaliselt ikka roostikus. Eemal roostikus laulis ka kõrkja-roolind (Acrocephalus schoenobaenus). Kvissentalis aga kuulsime soo-roolindu (Acrocephalus palustris). Tavalisemaid siristajaid ma ei mainigi.

• Rästas-roolind on inglise keeles Great Reed Warbler ja vene keeles Drozdovidnaya Kamyshovka
• kõrkja-roolind ingliskeelsena - Sedge Warbler ja venekeelsena Kamyshovka-barsuchok
• soo-roolind - Marsh Warbler - Bolotnaya Kamyshovka.

Rästas-roolinnu laulu ka salvestasin. Teisi lauljaid lähikonnas polnud, ainult mõned tiigikonnad krooksatasid aeg-ajalt.

Peoleopäev

Aga täna käisime Jaanuse ja Priiduga Ilmatsalus ning Käreveres. Sisuliselt Linnutee alguses ja lõpus. Kui poleks olnud ühest küljest nii kole palav, teisalt aga vihmahimuline ilm, siis ehk poleks ka mu selg põrgulikult valutanud ning mul poleks olnud midagi ka terve raja läbimise vastu. See aga oleks nõudnud palju enamat kui mõned tunnid. Alata tuleks kohe hommikul, et enne õhtut lõpule jõuda.

Ma ei harrasta fotokaga väljas käies rada sportlase kombel läbi tormata, vaid tahaksin teotempos kulgeda ning silmad-kõrvad lahti hoida.

Et lindude jaoks on pesitsemise kõrgperiood, siis polnud ka imestada, et selliseid linde, keda veel kohal pole, justkui ei olnudki. Näiteks peoleo (Oriolus oriolus) polnud ma sel aastal veel kuulnudki. Kusjuures lisaks laulule kräunus ta ju ka kassi kombel, justkui ennustades peagi tibama hakanud harvu piisku.

Jaanusele on hinge läinud mitmesugused kiililised (Odonata). Neidki kohtasime päris mitmeid, ehkki ta ise ei olnud liigikusega rahul. Mulle sattusid samasse kaadrisse korduvalt erinevast liigist isendid, iseasi, kui paljukese noist kaadreist ka hiljem vaadeldavad on.

Tänase reisi pildid on Fotoalbumi kaustas #1...#238 — jääb vaid albumile pikka iga soovida.

Näib, et kõige enam oli pehmekoori, kes mitmesugustes poosides meid rõõmustasid. Eks see paistab, mis Jaanuse ja Priidu albumitesse veel heisatakse, kindlasti on palju üllatusigi.

Lindude pildistamisele ei saanud suurt keskendudagi, kuna mõlemal noormehel olid selleks palju kohasemad aparaadid. Kuid eks ma siin tunne rõõmu oma võimaluste piires.

Peoleo, kellest sai päeva nimetaja, ei jäänud kahjuks minu objektiivi ette. Tegelikult nägin päris lähedalt karmiinleevikest, pesakonda pruunselg-põõsalinde, haigruid jpt, kuid kuni kaamerat lähivõtterežiimilt ümber sättida... on tegelased reeglina ammu kadunud.

Ma peaksin midagi ette võtma oma sääseallergiaga. Kogu mu keha hakkab kihelema ning ma hakkan torkeid tundma ka seal, kus neid tegelikult pole, niipea kui üks vereimejaist on mind pistnud. Ma ei tea kedagi teist oma tutvuskonnast, kes sääskedele sedavõrd valuliselt reageeriks.

Seekordne käik jäi veidi põgusaks, kuid seda enam on peagi põhjust taolist taas korrata.

Koldvindipäev

Maikuu viimse päeva otsustasime Margega pühendada Tartu linna piiresse asuvatele mõistatele. Eks see mõte sai ajendatud ka eelmise päeva mõisatest. Teisalt, eks just vanade mõisate juures kohtab suurepäraseid parke ning neis põlispuid, kus ka värvulistest suuremad linnud end pesitsema sätivad.

Ropka mõisakompleksi juures kuulsin laulmas kaht lindu, üht ühel ja teist teisel pool tänavat. Laul meenutas veidi rohevindi või kanepilinnu oma, tempolt ja viisilt aga pigem võsaraadi laulu. Ometi polnud tegemist võsaraadiga. Lind istus aga nii kõrgel päikese varjus, et teda oli võimatu visuaalselt määrata. Binoklit ma ju ka ei viitsi kaelas kanda.

Alles kodus pilte töödeldes selgus, et lauljaks osutus koldvint (Serinus serinus), kelle võis veel kümnekonna aasta eest klassifitseerida haruldaste lindude hulka.

Teiste mõisate juures kedagi vapustavat me ei kohanud, küll aga lubasid näiteks Raadi mõisa juures ohakalinnud (Carduelis carduelis) end pikalt pildistada. Kui juuresolevat pilti vaadelda, saab ka mõistetavaks, miks ma neid pilte siia kuigi suures koguses ei heiska.

Üks paremini säilinud hooneid on Tähtvere mõisa peahoone, ehkki see on aegade jooksul olnud paljude asutuste käsutuses ning oma seisukorra eest tänu just neile.

Meie tähelepanu pälvis üks krääksakaga järsult pidurdanud autojuht. Selgus, et ta ei tahtnud hallrästapoega alla ajada. Rästamammi jälgis olukorda tee kohalt puult. Tänu intsidendile sai rästapoeg ilmselt elus esimest korda tuule tiibadesse. Nojah, päris esimene lend oli tal ehk pesast murule.

Jõesuul

Viimase peatuse 30. mai reisil tegime Jõesuul, kuhu on valmimas uus maanteesild, mis eemalt vaadatuna meenutab turnimisredelit laste mänguväljakult. Vaatamata palavusele ründasid sääsed seal eriti valusalt.

Vähemasti võisin seal silmata hänilast (Motacilla flava), kes lauluviisi keerutas. Muid linde eriti ei kohanudki.
Vaatlustorni jalamile oli kive veeretatud, mistõttu see ei seisnudki enam üksikute postide otsas. Torni olid oma pesa rajanud suitsupääsukesed (Hirundo rustica), kellest üks ka otse puuoksale maandus ja tükk aega sellel istus. Me kumbki Margega polnud varem näinud, et pääsuke puul istub.

Järv oli lage. Ei kajakaid ega tiire, rääkimata partlastest või teistest hanelistest.

Viljandis, 30. mail

Ühele meie kaasreisijatest oli Viljandi selle tuuri mõttes lõpp-punkt. Meie Margega aga käisime veel mitmedki tiirud Viljandis ja selle lähistel. Linnaservas tiigil krooksusid järvekonnad, nagu muide ka Parika rabas. Lindudest sain kaadrisse sookiuru (Anthus pratensis) ja kadakatäksi (Saxicola rubetra).
Raekoja kõrval oleva krohviga kaetud puumaja kostnal uhkeldas hõbekajakas, maja taga aga kasvas uhke pärn, millesse olid palu- või arukuklased oma pesa rajanud. Tõsi, meie esimürmekoloog Ants-Johannes Martin arvas küll, et nende pesa peaks paiknema siiski kusagil lähikonnas ning nad käivad sinna puusse vaid toitu toomas.

Muidu oli aga linnustik tavapärane. Ei midagi haruldast. Isegi järgneval pildil olev põldvarblane (Passer montanus) tundus suhteliselt tavapäratu. Muidu ikka tihased, ohakalinnud ja rohevindid, kuldnokad jne...

Viljandi oli enne õhtut juba niisuguses leitsakus, et kui ma ise lind oleksin olnud, poleks ma lennatagi viitsinud.

Parika rabas

Teel Viljandisse põikasime veel ka huvitavasse rappa. Helidest kostus sealt vaid käo (Cuculus canorus) kukkumist. Tõsi, rabajärvel ulpisid ka linnud, keda alles suurendatuna võis sõtkaks pidada.

Päris palju vahvaid kiile oli, kes on Jaanuse lemmikobjektiks ning kellest on kujunenud juba tõeline odonaat või odonist, kui sildistada püüda.


Teisel pool teed aga oli suur turbaväli, kus ilmselt tänu laupäevale inimtegevust polnud märgata.

Raba servas oli aga uhke vaatlustorn, millelt avanes vaade kogu rabale. Ma ei ole kindel, kas selline looduse kaitsmine ka tõhus on, kui ühel pool teed asub turbakaevandus ja teisel kaitseala, kuid eks nad ise tea paremini.

Ka vaatlustornist ei paistnud kogu raba. Oletatavasti on kogu rabamassiiv siiski looduskaitseala koosseisus.

Kolga-Jaanis

Kolga-Jaanis mõisat polnud, küll aga külastasime kirikut. Ehkki ma olin seal Kolga-Jaanis kümmnekonna aasta eest korduvalt käinud, polnud ma varem märganudki, et ega see asula Suure-Jaani linnast palju alla ei jää.

Kiriku juures oli võimalus kuulata ja pildistada must-kärbsenäppi (Ficedula hypoleuca). Muidugi tegutsesid ka kuldnokad ja puukoristajad...




Kiriku sees oli meeldivalt jahe, kuid sääsed kippusid purema. Tänapäeval hoiavad paljud kirikud oma uksi ka turistidele valla, kas siis lootuses endale uusi jüngreid värvata või usus, et Jeesus on meiega. Veel kümmekonna aasta eest oli kirikutes pildistamine range tabu.


Kirikuväravas oli kellegi büst, kes mulle profiilis Leninit meenutas. Kuid et kuumusest käisid silme ees juba mustad sõõrid ringi, unustasin isegi tema nimesse süveneda.

Põltsamaal

30. mai põrgukuumuse järgmine peatuspunkt oli meil Põltsamaal. Ehkki ma olin korduvalt tolles uhkes linnakeses käinud, polnud ma varem lossivaremetes ju käinudki. Tolle müürides pesitsesid hakid, piiritajad ja kuldnokad.


Kärestikulisel Põltsamaa jõel, kus talviti tavaliselt vesipappi kohtab, tuterdasid ringi üksikud hõbekajakad (Larus argentatus) ja sinikael-pardid.


Pargis aga tegutsesid metsvindid (Fringilla coelebs), särisesid kuldnokad ja hallrästad, laulmiseks oli juba kõigil liialt palav.


Täiesti ootamatu pildi võttis aga üles Marge, kes märkas lossi ümbritseval vallikraavil jääkoskla (Mergus serrator) peret, õigemini ema poegadega. Muu siinjuures polekski ehk oluline, kui tegu poleks üsna tuntud merelinnuga, keda aruharva olla nähtud vaid kärestikuliste siseveekogude juures. Ilmselt on sellele linnule oluliseks Põltsamaa jõgi.

Lustiveres

Lustivere mõis osutus olema lähemal, kui esialgu arvasime. Mõisapark oli suhteliselt metsistunud ning seal laulis meeleheitlikult käosulane. Pargipuud olid kole kõrged ning ma ei saanud kohe kuidagi seda käosulast pildile.


Mõisahoones tegutseb hetkel hooldekodu ning hoone ei näinud just kõige rõõmsam välja.


Hoone ees platsil oli aga kenasti pügatud muru, kus vallatlesid kuldnokad (Sturnus vulgaris).


Et päev kiskus hirmus palavaks, olid ka putukad hästi liikvel. Isegi see meeldiv punane vöödiline lutikas ei lasnud end kaua pildistada, vaid lendas peagi eemale.

Puurmanis

Meie 30. mai reisi teiseks sihtpunktiks oli Puurmani. Ja seda just tänu sellele, et seal pidanuks olema uhke mõisahoone, mida me oma linnurekte lisaeesmärgina külastada võtsime.


Mõisahoones paiknes kool. Selle eesmine külg oli uhke, kuid tagapool olev ilmama uhke paraadtrepp puha räämas.

Pargist leidsime ka ohakalinnu pesa, mille ilmselt keegi vareslane oli rüüstanud. Pesast sai Püünsi looduslooklassi eksponaat.


Mõisapark ulatus aga ka teisele poole Pedja jõge, kus paiknes muuhulgas ka pisike laululava. Võib oletada, et millalgi oli seal ka sild.

Pargis oli palju toredaid linde, teistest valjemini laulsid aga käosulane (Hippolais icterina) ja ööbik (Luscinia luscinia).

Käreveres, 30. mail

Aga laupäeval otsustasime teha pikema tiiru, marsruudi pani kokku Jaanus. Temal oli vaja kindlaks ajaks Viljandis olla ning nii me startisimegi juba kl 8 paiku Tallinna suunas, esimese peatusega Emajõe ääres, Kärevere silla juures.

Selle paiga peamised helindajad olid karmiinleevikesed (Carpodacus erythrinos), keda laulis päris mitme põõsa otsas. Mul endal õnnestus objektiiviga tabada vaid emaslindu, karmiinpunastest isastest olid vaid imetillukesed tumedad täpikesed, mis sobisid deliitimiseks.

Sealsamas laulis ka pruunselg-põõsalinde (Sylvia communis), kõrkja- (Acrocephalus shoenobaenus) ja rästas-roolind (Acrocephalus arundinaceus). Tavalised lehelinnud jms jätaksin ehk igakordselt loendamata.

Meie piltniketriole pakkusid elevust mitmesugused putukad, eriti kiilid. Pildile on jäänud graatsiline harilik vesineitsik (Calopteryx virgo ehk Agrion virgo), ent sealsamas tegutses ka vööt-vesineitsik (Calopteryx splendens). Lisaks veel ohtralt teisi tiivulisi.


Minu aparaadiga tehtud piltidelt on kauged objektid vaid märgatavad, kuid ometi määratavad, eriti kui meenutada laulu. Kärevere kandis olid sääsed veel suhteliselt sõbralikud ega seganud süvenemist. Linnud aga olid kas seoses kõrval paikneva maantee või muu faktoriga hoopiski pelglikud ega lasnud endale lähedale.

Karmiinleevikesed aga laulsid üksteise võidu ega teinud kuulmagi, et pidev autodevoog nende video-vilet varjutas.