Käosulasepäev

Pole tükk aega olnud mahti spetsiaalseid vaatlusretki teha. Hiljuti toimunud kiirete projektitööde lõpu puhul võtsin tänagi magada lisa-viistunnikese. Pärastlõunane vaatlus aga pole enam midagi asi vaatlus, vähemasti mitte lindude osas.

27. mail Tartus

Eile aga kuulsin Salme tänaval Karlova mõisa pargis lõpuks käosulase (Hippolais icterina) lustakat laulu.

Umbes nädala eest laulis aga Toome poe hoone katusel kesklinnas must-lepalind (Phoenicurus ochruros). Aed-lepalinde on siin-seal ikka kuulda, ka minu akna all.

Homseks on plaanis spetsiaalne pisivaatlus. Leidsin koduseid arhiive kraamides ka ammuse Tartu Linnuatlase materjalid, mis jäid toona lahenduseta, kuna meie kasutuses polnud tehnilisi vahendeid. Vaatlused said teostatud enam kui 10 aastat tagasi. Mõtlesin, et ehk saaks noistki materjalidest mingeid võrdlusmaterjale. Peab pisut veel mõtlema.

Piiritajapäev

18. mai, Tartu bussijaam

Proletariaat peab esmaspäeval, kasvõi nui neljaks, tööle minema. Ma küll ei ole kindel, et inspektorid ja ametnikud ka proletariaadi väärilise nimetuse alla kuuluvad. Igatahes saatsin Marge bussile ning jäin ootama Bova väljumist, et veenduda, kas too enne sõitma hakkamist oma esiotsa ikka maast lahti ka tõstab. Mu hüpotees leidis kinnitust.

Kuid majade vahel taeva all priiksusid juba esimesed piiritajad (Apus apus), kes on ühed viimased saabujad üldse. Kevad hakkab läbi saama.

Kadakatäksipäev

17. mai, Ülenurme — Aardla — Tähtvere

Eilne tiir osutus kaootiliseks. Alustasime sõiduga lõuna suunas ning peatusime Reola sigala juures, kohe A le Coqi limonaadivabriku taga. Seal ei tundnud ma ära laululindu, kelle laul meenutas kord soo-roolindu, siis aed-roolindu, kõige enam aga pruunselg-põõsalindu... alles hiljem pildilt nägin, et asi oli märksa proosalisem. Olin sootuks unustanud toreda laululinuu kadakatäksi (Saxicola rubetra), keda hiljem kohtasime veel mitmes paigas. Vat mis tähendab, kui kaua aega ornitofenoloogiast kõrval olla. Üle 10 aasta on need ajad olnud ju kibekiired lõpu- ja kursusetööde koostamise ajad, nii et pole olnud aega varblastki vaadelda.


Vahepeal põikasime ka raudlindude muuseumisse Aardlapalu taga, sõites sinna läbi Aardla poldri, kus võisime vaadelda kiivitajaid ja mingeid laglesid, kes endiselt lombil sulistasid. Imelik hulkuvate lindude parv, kel pesitsemisega kuskile kiiret pole. Ehk on noored? Veerandsaja aasta eest oli seesuguseid linde peamiselt mererannikul näha...

Muidugi väänkael, ööbik, must-kärbsenäpp ning minu sellekevadine esimene kägu (Cuculus canorus), lisaks suur hulk teisi lauljaid. Tõsi, kõik tavalised linnud olid ka platsis.


Meie viimane reisi- ja vaatluspunkt jäi aga Tähtvere dendroparki ning Tähtvere (laululava) tiigi äärde. Ei kohanud midagi liialt haruldast, ikka samad naerukajakad ja kühmnokk-luiged koos lauludega. Ehkki mulle kuvandus mitmel korral suisa rooruik. Et ta aga kaadrisse ei jäänud, siis ei saa selles vaatluses liialt kindel olla. Küll aga suutsin silmata taita (Gallinula chloropus), kes endast rookõrte vahele varjudes valjuhäälselt märku andis. Sain ta ka kaadrisse, ehkki oma nirule tehnikale vastavalt.

Hommikupoolik oli jahedapoolne, kuid lõuna paiku läks lausa palavaks.

Väiketüllipäev

16. mail Siili 6

Eilne ilm oli kõike muud kui linnuvaatlusi soosiv. Hommikune +1°C tõusis alles pärastlõunaks umbes +10-ni, oli pilvine ja sügisene ilm. Käisime Margega Siili tänaval, kus tolle tänava ainsa maja (Siili 6) ees tegutsesid lisaks kivist siilidele ka linavästrikud ja väiketüll. Teiselt poolt jõge kostusid peamiselt salu-lehelind ning kõrkja-roolind. Taamal oli kuulda ka ööbikut.

Laugapäev

Tähtvere luhal ja tiigil, 8. mai 2009

Mulle on alati tundunud, et olemas on igasugused erinevad laugud (murulauk, kaurulauk jm), mida käänatakse — lauk, laugu, lauku. Lindu olen ma pidanud käänatavaks lauk, lauga, lauka, ehkki olen mitmesuguseid filofussereid kuulnud ka lindu sarnaselt taimele käänamas.

Meie reedene jalutuskäik Jaanusega oli kaunis hiline, hõlmates endas vahemikku 16...18, mistõttu ka laululindudega kaunis kitsas käes oli. Kuulsin vaid üksikuid arglikke metsvinti, salu-lehelindu, väike-lehelindu ja rootsiitsitajat. Isegi tihased eelistasid vait olla, rästastest ja linavästrikest rääkimata.

Emajõe ääres solberdasid mõned sinikaelad ning loperdasid üksikud jõgitiirud. Kõige kõnekam oli ehk hallhaigur, kes majesteetilikult end rookõrte vahel koolutas ning innukalt krooksuvaid veekonni noolis.

Lisaks pesa valvavatele hallvarestele ning aeg-ajalt tormakaks kisakooriks muutuvale naerukajakakolooniale tegutses Tähtvere tiigil paarike noori kühmnokk-luiki, kõige enam pakkusid meile aga silmailu laugad (Fulica atra).


Jaanusel õnnestusid oma parema tehnikaga suurepärased ülesvõtted.


Kui kaugemalt kostuski rootsiitsitaja (Emberiza shoeniclus) arglikku laulu, siis emaslindu nägime tegutsemas päris lähedal. Arvatavasti ei ole nad veel pesitsemist alustanud.


Varsakabjad õitsesid, kuigi nad kasvasid vaid väga üksikutes kohtades. Pilliroog oli aga veel alles täiesti raagus.


Seekord jäi pildile mingi teistsugune remmelgas. Neidki on meie looduses oma sada liiki, nii et täpsemaks nimetamiseks tuleks määraja üles otsida.


Pisut üllatav oli, et tiigi veetase oli oma pool meetrit madalamal, kui see olla oleks võinud. Mitte et naerukajakakolooniale poleks see olnud kui vesi veskile. Sellise tüma maa vabanemise tõttu said nad juba pesitsema asuda ning tegidki seda hoolega. Koloonia ei ole Tähtvere tiigil väga suur, umbes poolsada paari.


Sinikaelad, kes talviti pläsku juures toitu nuiavad, olid end mööda jõe veeri laiali jaotanud ning moodustasid segagruppe. Isaslinde, kes viimasel ajal iial ei sulgi, kipub olema ülakaalus. Siingi pildil on tabatud kaks sõpra, kes "käsikäes" mudas solberdavad, taguotsad veepinnal urvi.


Üksik emane sinikael tegutses aga tiigi servas mudalombis, olles meie ootamatu lähenemise üle veidi üllatunud. Tegemist oli ilmselt linnapardiga, kes ei märganud lähenenud piltnikke kartagi.

Sabatihasepäev

2. mail Raadil

Imelise pärastlõuna tuulevaikses päikesepaistes otsustasime Margega, et viime ka Jaanuse veidiks ajaks linnuringile, paaritunnisele, mitte kauem. Varahommikuse ärkamisega pole meist kellelgi kuigi suurt sinasõprust, või ehk siis vaid eriti vara unne pugeval Kassil. Jaanusel oli aga magistritöö pooleli, mul selle kallal norimine...

Lootsime, et ehk leiame veel kord üles puu, millel tukkus kodukakk, ent vaatamata kalmistu korduvale läbikammimisele mälu järgi piirkonnas, kus ta eelmisel vaatlemisel viibis, me teda ei trehvanud. See-eest aga oli mitmeid teisi vahvaid liike. Pildile ei jäänud väike-põõsalind ega aed-põõsalind, enamikku muid lauljaid ja häälitsejaid saime aga ka silmata.


Päeva nimilinnuks otsustasin valida sabatihase (Aegithalos caudatus). Üks paarike tegutses julgesti mu käeulatuses, isaspool koguni peaaegu ründas. Pesa ma siiski ei leidnud ning vahest polnud see veel valmiski. Sabatihane pole just liiga tavaline linnuke seesuguses keskkonnas.


Porre oli kalmistul mitu paari. Üks neist aga demonstreeris meile, kuidas porrid varjuvad. Ta kukutas end puutüvele maapinna lähedal, ajas tiivad laiali... ja muutus peaaegu märkamatuks. Enamiku piltegi klõpsisin pelgalt "tunde järgi".


Jaanus oli kokku sattunud ka väänkaelaga (Jynx torquilla), kes teistest rähnilistest tublisti erineb. Usutavasti ei teadnud piltnik viimse hetkeni, et oli tabanud rähni. Jaanus oli pildile püüdnud ka suur-kirjurähni (Dendrocopus major) paari, kuigi eraldi tegevustes.


Päris kummaliselt käitus üks emane musträstas (Turdus merula), kügeledes hauakivi ees kuumal pinnasel nagu mõni energiat ammutav putukas.


Tavalisi metvinte oli muidugi ohtralt, isaslinnud laulsid, emased keksisid niisama. Neil peaks olema pesaehitamise aeg, munemisele ei näi nad olevat veel panustanud.


Pärastlõunale tavapäraselt tegi mõni üksik must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca) vaid aeg-ajalt oma noka lahti. Mina isiklikult neid ei kohanudki, kuid Jaanuse objektiivi ette ta jäi. Mina sihtisin punarinda ning lootsin trehvata käblikut (Troglodytes troglodytes), keda aeg-ajalt laulmas kostus.


Jaanuse tabatud rähn takseeris värskelt valminud metsvindipesa, ent jäi ilmselt saagita, kuna kurna polnud veel munetud. See, et muidu nii tore linnuke selline pesarüüstaja on, pole just kõikidele teada teema.


Ühe elegantse uluklinnu saime ka kaadrisse. Kaelustuvi ehk meigas (Columba palumbus) patseeris nii maas kui ka puul. Suur tuvi, keda jahimehed ei põlga metsiste ja tetrede puudumisel küttida.

Otsustasime, et kui magistritöö esitatud, teeme kindlasti samas veel ka pikema ja limiteerimata ajakavaga vaatluse, kuniks jagub akusid või ilma...

Volbripäev

Tartu Ravila pargis

Esimese mai puhul otsustasime teha tõhusama loodusvaatluse, seda enam, et ilm oli soodne, ehkki startima saime alles lõuna paiku. Olime kolmekesi: mina, Propsis ja Kass27.

Uutest liikidest trehvasime mets-lehelindu, must-kärbsenäppi ja aed-põõsalindu.


Tegelikult on sel pildil aimatav üks putukas. See on päeva-paabuslim, kelle eemalt pildistamiseks mu aparaat veidi nigel on.

Kuid kohtasime ka suurnokka, rohevinti, siisikest, metsvinti, kanepilindu, lepalindu, väike-lehelindu, kaelustuvi, hallrästast, musträstast, kuldnokka, linavästrikku, punarinda, võsaraati, hallvarest, sinitihast, rasvatihast.

Haage paisjärve ääres

Lisaks paarile eemal lendlevale kajakale ja põldlõokesele oli kohal ka suitsupääsuke ning trehvasime sookiuru.


Hallrästad on aga juba pesadel ning nende territooriumile sattudes plaanivad kohest kambarünnakut. Tasub eemale hoida.


Lepalinnupaar (Phoenicurus phoenicurus) tegutses kaunis pesapaigatruult ühes paigas ega lahkunud eemale. Ka emaslind jäi pildile.

Tähtvere mets

Uutest liikidest kuulsime metsas metskiuru ja salu-lehelindu. Mujal polnud me täna kuulnud suur-kirjurähni. Muidugi laulsid seal hilisele kellaajale (ca 15:30) vaatamata ka metsvint, musträstas, mets-lehelind, nägime ka põhjatihast.