Rahvuslinnupäev

Lukel (Nõo lähistel), 25. aprill 2009

Täna otsustasime minna pojaga väikesele loodustiirule Nõo taha Lukele. Et tema töö üksnes roolikeeramisega ei piirduks, pistsin temalegi pihku pisikese portsigari, millega on hea lähivõtteid teha. Üks parimaid objekte poseeris peagi võsas, kraavi serval.

Kärnkonn (Bufo bufo)

Ent et sealkandis on vähevõitu veekogusid, eriti aga roostikku, siis päevasaak kuigi kopsakas polnud. Tõsi, kuulsin laulmas või nägin päris suurt hulka linde. Ma pole kindelgi, kas kõik liigid korraga meelde tulevad, kuid loendada võib: linavästrik, rasvatihane, pargitihane, sinitihane, hallrästas, vainurästas, musträstas, laulurästas, hallvares, hakk, ronk, metsvint, rohevint, siisike, ohakalind, kanepilind, põldvarblane, kiivitaja, sõtkas, sinikael, väike-lehelind, punarind, käblik, talvike... Ei meenugi rohkem. Nõo paisjärve juures kohtasime ka kühmnokk-luige paari ning paari naerukajakat. Luke mõisa pargis nägin aga suitsupääsukest (Hirundo rustica), keda kaamerasse püüda ei õnnestunud.


Luke mõisaparki valitsesid kuldnokad, hallrästad ja linavästrikud. Igaüht neist oli mitu paari. Kui hallrästad ongi koloniaalne linnuliik ning ka kuldnokad pesitsevad seal, kus on sobivaid õõnsusi, siis linavästrike rohkus oli lausa kummaline. Neid võis seal ringi sibada oma viis paari.


Kuid kevade saabumine muudkui vindub. Tõsi, soe on olnud vaid loetud päevad. Pildil näeme peagi puhkevat hobukastanit.

Luke mõisa käärkamber on restaureeritud

Kõige lärmakamad olid hallrästad (Turdus pilaris), kes kõikjal ringi sehkendasid ja meie eest liigikaaslasi hoiatasid.

Suitsupääsuke (Hirundo rustica)

Suitsupääsuke kujunes aga päeva naelaks. Tõsi, nägin vaid üksikut. Samas, kui sealkandis ei ole kohal veel salu-lehelindki, tundus meie rahvuslinnu kohtamine seda märkimisväärsem.

Kodukakupäev

Raadi, 24. aprillil 2009

Äärmiselt huvitavaks uueks liigiks osutus tamme-kirjurähn (Dendrocopus media), kellest küll kahjuks liiga head pilti ma ei saanud. Ent taas oli kõige hämmastavam leid alles arvuti taga, kui hakkasin järgnevast pildist vintlasi välja suurendama. Hetk enne lõikamist märkasin pildi servas kodukakku.


Need üljeäänud pisikesed häälitsesid pisut siisikese sarnaselt, ent välja näevad need küll kõige enam kui kold- või kanaarivindid. Peaksin sellegi pildiga rohkem tegelema nind üritama tunnuseid paremini esile tuua.


Puukoristajaid oli kalmistul ohtrasti, korraga võis näha kuni nelja isendit. Seekord oli tegemist nominaalse puukoristajaga (Sitta europaea), ehkki ma olen Toomel ja ka Raadil näinud korduvalt ka valge kõhualusega alamliiki.


Hakirahvas õiendas pesadel, nagu ka tihased, künnivaresed, hallvaresed ja rästad.


Propsis ajas rohkem putukajahi-rida, kuna tema parema objektiiviga kaamerat polnud kaasas. Leinaliblikat õnnestus päris mitme nurga alt jäädvustada, siin tooduna tundub ta kuidagi eriliselt punane.


Päris rohkesti oli punarinde. Teda õnnestus ka pildile tabada, ehkki siia panin just kõige nurjatuma pildi, kus punarind (Erithacus rubecula) otsustas end meetrikauguselt demonstreerida, mina aga ei suutnud oma tehnikat nii kiiresti kaugvõttelt ümber seada ning kokkuvõttes kukkus välja õnnetus. Kuid ilmselt annab sedagi asjaolu tulevikus parandada.

Kormoranipäev

Haaslava, 23. aprillil 2009

Neljapäeval tekkis meil Propsisega mõte käia Haaslava kalatiikidel. Sealsamas, kus millalgi eelmisel suvel sai käidud ja kus suuri muudatusi võis märgata. Kõikjal puha ebasõbralikud ERALVALDUST märkivad sildid ja puha.

Esimese ropsuga sõitsime teeotsast mööda ning lootsime tiikide juurde pääseda mõnd kõrvalteed pidi. Seigeldes jõudsime põldude ja metsade vahele, kus meile demonstreeris end kiivitaja (Vanellus vanellus) ning kus lindude sädin kõrvu tahtis lukustada. Oli tuulevaikne ning iga piiks kostus kõrva. Tõnu Õnnepalu oleks sellise olukorra kohta ilmselt kirjutanud, et linnud olid purjus.


Võsaraat, porr, tihased, rästad, kuldnokad, rähnid... Kuulsin ka käblikut ja eemalt isegi sookurge.


Kui siis tagasi pöördusime ning tiikide perenaist eest ei leidnud, ehkki teda ligi pool tundi ootasime, kõndisime üle keelumärgita purde ja olimegi tiikide vahel. Ronkasid oli vähemalt neli paari, kes kõik lusitiliselt paarislendu sooritasid.


Üks väle partjas lendaja, kes meenutas küll pigem kauri, sattus mu kaamera vaatevälja. Kormorani (Phalacrocorax carbo) tundsin temas ära alles hiljem, arvutiekraanilt. See oli vist kusagil 1980. aastate algul, kui ma Puhtu vaatlustornis seda lindu silmasin ning vaatlusest oma toonasele juhendajale (hr Keskpaik) teatasin, too aga sellist haruldust ilmvõimatuks pidas ning mind päikesepiste omandamises kahtlustas.

Haaslavalgi kohtasime lisaks kormoranile, laululuikedele, hõbekajakatele ja vareslastele veel ka roo-loorkulli ning mudatildreid.


Üsna vahva imetajagi tegutses ühes tiigis. Ilmselt mink. Kuid tema vaatlemine ei kestnud kuigi kaua, ehkki me propsisega arvasime, et pildistame vahelduseks lupsulöövaid karpkalu, kuni loomake end taas näitab. Paraku aga tormas kohale tulikuri tiigiperenaine ja ajas meid suure kisa ja tänitamise saatel minema. Proovisime küll end kaitsta jutuga, et me ei roninud üle piirde, vaid liikusime tsiviliseeritud moel, et me küll ootasime teda ja tahtsime luba küsida, ei teadnud aga ka telefoni... Kui Propsis paar korda küsis, et kuidas siis nüüd saab, oli tädi resoluutne ja käratas, et "nüüd ei saa enam üldse!"


Aardla poldril ligunes mitu paari sõtkaid, sinikaelu, luitsnokki ning ilmatuma suur hulk tõmmusid pisikesi hanelisi. Nood aga jäid ligi kilomeetri kaugusele ning jäi vaid oletada, et tegemist võiks olla tõmmuvaerastega, kes pidanuks ka olema pigem merelinnud.

Hõbehaigrupäev

Ilmatsalu, 21. aprillil 2009

Ilmatsalu kalatiikide juurde mineku eel ei uurinud ma netist midagi, kuna need tiigid on olnud mu ammune vaatlusobjekt, isegi veel aastakümneid enne seda, kui Kristi teatas sealse Linnutee avamisest. Väga innustavalt ning meeliliigutavalt mõjus hõbehaigruvaatlus. Hõbehaigur (Egretta alba) ei kuulu just meie igapäevaste liikide hulka, erinedes oma lumivalge graatsiaga tublisti kohalikus faunas tavapärasest hallhaigrust. Üldiselt kuuluvad sedasorti trehvamised valdkonda "ei usu oma silmi!". Alles hiljem, kui retkelt tagasi olime, surfas Propsis mööda netti ning tõi mind maapinnale tagasi, mainides, et hõbehaigruid olla sealkandis varemgi korduvalt nähtud.


Minu nooruspõlves võis ka kühmnokk-luiki (Cygnus olor) trehvata vaid mere ääres rände ajal ning mõnikord ka sisemaal, kui keegi oli paarikese sundinud tiibade kärpimise moodusel paiksele tiigile. Tänapäeval on aga see suur graatsiline lind levinud enamikule veidigi suuremale veekogule ning ilmselt ka pesitseb. Esimesed pesitsused olid aga paarikümne aasta eest Saaremaa rannikul ja Matsalu roostikus.


Kus vähegi ulatuslikumalt vett ja roostikku, on reeglina kohal ka roo-loorkull (Circus aeruginosus). Nii ka Ilmatsalus.


Eks meil oli plaanis Propsisega jalutada vähemalt sillani üle Ilmatsalu tehisjõe. Kuid saime minna vaid kuni vaatlustornini, sest edasine teerada oli sügava vee all. Meie vaatlusi ja ka pildistamist takistas kohutavalt tihe surusääseparv, kes õnneks inimverest ei huvitu.


Küllap tulevikus, kui sellest blogist asja saab ning mul jagub tahet või indu sellesse sissekandeid teha, püüan koostada ka vaadeldud liikide nimistu. Eks töntsivõitu ja harjumuse kaotanud silmale jää ennekõike ette ikka suuremad objektid. Nii ka hallhaigrud (Ardea cinerea).

Suurematest tegijatest jäid veel silma laululuiged, ronk, hallvares, harakas, kaelustuvi, kalakajakas, naerukajakas. Pildile jäi ka rootsiitsitaja ja väike-põõsalind. Eredas päikeses tumedate prillidega vaadeldes ei suudagi koheselt kõiki liike määrata. Hiljem arvutipildilt aga leiab nii mõndagi huvitavat. Ei saa märkimata jätta ka asjaolu, et tavalne fotoaparaat jääb ornitoloogilisteks võteteks pisut nõrgaks, kuid asjaks seegi.

Tavapärased talvike, linavästrik, sinitihane, rasvatihane, pargitihane, põldlõoke, väike-lehelind, kuldnokk, hallrästas, vainurästas, laulurästas, musträstas, punarind ja mitmed teised olid muidugi ka kohal. Kui edaspidi sedamoodi sissekanded vahetult teha, on muljed vahetumad ja nähtu-kuuldu paremini meeles.

Linnumees

Veel veerandsaja aasta eest tunti mind kui tubli linnumeest. Kuhu see siis jäänud on? Eks linnutundmisega ole umbes samamoodi nagu jalgrattasõiduga. Isegi kui mõned trikid unuvad, taastuvad need praktika käigus kiiresti.

Tõsi, 25...30 aastaga on töntsimaks muutunud silmanägemine ning kuuse latva turnimisega enam tegeleda ei viitsiks. Ometi on aastaid olnud kevaded hõivatud kõikvõimalike tööülesannetega, mistõttu need vaatlused on jäänud äärmiselt pistelisteks ja ebaregulaarseteks.

Kuid kui nüüd vanalt binoklilt paksem tolmukiht maha pühkida ning kaasaegne digitehnika kaasa haarata, saab päris mõnusa emotsioonilaksu iga pisutki soodsama ilmaga. Ootasime Propsisega kevadilmu, nihutasime vaatluskordi aina edasi, kuid lõpuks see kevad ka saabus. Ega üksi vist väga enam ei viitsikski võsa vahel tuterdada. Õnneks on mul mõned vahvad sõbrad, kes alati on nõus seda meeleolu jagama.