Kiivitajate rännusalgad

19. augustil

Saverna lähedal märkasin kella 18:30 paiku kaht ligi 50-isendilist kiivitajaparve (Vanellus vanellus) lõunakaarde lendamas. Et olin täislastiga (kaasreisija ja õppeboks) teel Võrust koju, siis ei olnud mul sobiv peatuda, et pilte teha.

Sel sügisel paistab olema tavalisest suurem olnud ka valge-toonekure (Ciconia ciconia) järelkasv. Pesadest on pudenenud ka enam kui 3 poega. Lähedaste pesakonadade noored kogunevad ühte kohta kokku.

Parmupäev

Aga neljapäeval, 16. juulil käisime Jaanusega Käreveres. Rakendasin uut moodust, mida mu kaamera võimaldab. Paljudel puhkudel tegin nn makro- ehk lähivõtte suuremalt distantsilt. See töötab eriti hästi selliste liikide puhul, kes natuke häbelikud on ega iial endale ligi lase.


Juba eelmisest päevast alates luges Jaanus kusagilt ilmaportaalidest välja, et tulekul on suuremat sorti vihm. Marge parastas kaasa, arvates, et meil ei tule niikuinii midagi välikäigust välja.


Paraku on aga vihma ei tulnudki. Tartu ja siinne piirkond on pidevalt kui kõrbetsoonis. Ja isegi kui Jaanuse juures kesklinnas sadama peaks, on siin, umbes 3 km eemal, tavaliselt kuiv või tibab paar hella piisakest. Paraku oli Käreveres aga kõrvetavalt palav. Ja mina jätsin vihmajuttu uskudes endale veel selga musta värvi rõivad. Kui päike mulle peale paistis, tundsin justkui tulist triikrauda enda turja peal kõrvetamas.


Lõpuks, kui ma totaalselt süttimas olin, rebisin endalt püksid jalast. Seepeale ründasid mind maialt kõik parmud, vähemalt neljast liigist, kusjuures neid ei peletanud ka sääskedele mõeldud mürk.


Kui õhutemperatuur oleks kasvõi 10 kraadigi madalam olnud, oleksin saanud seda pildilkäiku ka nautida, vaatamata sellele, et putukaid polnud kuigi paljudest liikidest. Nüüd aga mõtlesin, et arvatavasti oleks minust targem olnud jahedas toas püsida.


Loodetavasti on aga ka augustis üjahedamaid päevi, kus on, mida või keda pildistada. Linnuilmast pole sellisel kesksuvel enam asja. Laulsid vaid karmiinleevikesed ning kadakatäks, oli kuulda põõsalinnupoegade sädinat.

Nõgivaksikupäev

Reedel, 10. juulil Tähtveres

Linnuvaatlusaeg on suve teisel poolel ümber. Muidugi ei sega keegi vaatlemast. Kuid selge on ka see, et uusi saabuvaid liike vaevalt et enam lisandub. Enamikul kevadistest lindudest on pojad juba lennuvõimestunud ning õhtusel ajal kuuleb laulmas vaid üksikut metskiuru.

Võtsime Jaanusega ette õhtuse lähiretke linnalähedasse metsa. Muidugi oleks võinud ju kaugemalegi sõita, kui mu sõiduk poleks olnud pisut vigane ega mina päevasest tööpostil seismisest pisut väsinud.

Nõgivaksik (Odezia atrata), kelle kohta ma veel hiljuti mainisin, et pole seda teadlikult looduses märganudki, oli sel õhtupoolikul Tähtvere metsasihil massiline. Paraku pole selle liigi käitumine — perioodilised tiibade kokku- ja lahkuliigutused — pildistamist soosivad. Pealegi on liblikas üpris ettevaatlik ega lase piltnikku endale liiga lähedale.


Sellel pildil näidatud ristämblikusarnaseid loomi kohtasin mitut. Oma tilgakujulise (isegi sibulja või värtnakujulise) tagakeha ja omapärase mustriga on ta hästi erinev teistest omasugustest, suurusega umbes 3 cm. Määrajast leidsin sama mustriga Aculepeira ceropegia, kuid selle suuruseks on märgitud vaid kuni 14 mm ning tema ei koo ristämblikule omast ratasvõrku. Hästi huvitavaid ämblikke oli veelgi ning mulle pakuvad nad ilmselt samasuurt huvi nagu Jaanusele kiilid. Oleks vaid piisavalt aega rohututtides tuhnimiseks.


Harilik raisamatja (Necrophorus vespillo) ronis putkevarrele ning kandis endal mitmeid täiu. See on kaunis suur ja silmatorkav loomake, keda tavaliselt kohtab lagunevate korjuste juures.


Üks esimesi huvitavaid leide oli meil aga üksik vapsik, kes koos mitmete siniste ja pruunide kärbestega mingi sureva puu tüvest immitsevat mahla lakkus.

Ritsiklinnupäev

Eile päris hilja õhtul käisime Margega Alal ning tulime koos Jaanusega Tartusse tagasi. Too ilmama suur aiamaa asub Helme vallas, Ala küla taga. Sealt on pärit Jaanuse ja Priidu varasemad kakuvaatlused ja puha.

Suurem osa tegutsejaist olid täiesti tavaliseks muutunud käosulane, kadakatäks ja pruunselg-põõsalind. Et aeg oli kaunis hiline, siis muud linnud praktiliselt ei laulnudki. Ent vahetult enne ärasõitu umbes 23 paiku kuulsin võsa-ritsiklinnu (Locustella naevia) laulu.

Putukasaakki polnud just kõige parem, kuid seda ikka peamiselt tänu väga põgusle kohalolule. Paljudele meist oli maipõrnika (Melolontha hippocastani) kohtamine huvitavaks leiuks.

• võsa-ritsiklind on inglise keeles: Western Grasshopper-warbler, Common Grasshopper-warbler, Grasshopper Warbler, European Grasshopper-warbler, Pale Grasshopper-warbler; vene keeles aga Obyknovenny Sverchok
• maipõrnikas on inglise keeles: Forest Cockchafer, Chestnut Cockchafer

Roolinnupäev

Ihaste ja Kvissentali luhal

Täna käisime peamiselt putukaid jahtimas. Linnurahvast torkasid kõrva mitmed roolinnud. Ihastes laulis meeleheitlikult kõrgele remmelga võrasse peitunud rästas-roolind (Acrocephalus arundinaceus) (pildil). Ma olin harjunud, et ta laulab tavaliselt ikka roostikus. Eemal roostikus laulis ka kõrkja-roolind (Acrocephalus schoenobaenus). Kvissentalis aga kuulsime soo-roolindu (Acrocephalus palustris). Tavalisemaid siristajaid ma ei mainigi.

• Rästas-roolind on inglise keeles Great Reed Warbler ja vene keeles Drozdovidnaya Kamyshovka
• kõrkja-roolind ingliskeelsena - Sedge Warbler ja venekeelsena Kamyshovka-barsuchok
• soo-roolind - Marsh Warbler - Bolotnaya Kamyshovka.

Rästas-roolinnu laulu ka salvestasin. Teisi lauljaid lähikonnas polnud, ainult mõned tiigikonnad krooksatasid aeg-ajalt.

Peoleopäev

Aga täna käisime Jaanuse ja Priiduga Ilmatsalus ning Käreveres. Sisuliselt Linnutee alguses ja lõpus. Kui poleks olnud ühest küljest nii kole palav, teisalt aga vihmahimuline ilm, siis ehk poleks ka mu selg põrgulikult valutanud ning mul poleks olnud midagi ka terve raja läbimise vastu. See aga oleks nõudnud palju enamat kui mõned tunnid. Alata tuleks kohe hommikul, et enne õhtut lõpule jõuda.

Ma ei harrasta fotokaga väljas käies rada sportlase kombel läbi tormata, vaid tahaksin teotempos kulgeda ning silmad-kõrvad lahti hoida.

Et lindude jaoks on pesitsemise kõrgperiood, siis polnud ka imestada, et selliseid linde, keda veel kohal pole, justkui ei olnudki. Näiteks peoleo (Oriolus oriolus) polnud ma sel aastal veel kuulnudki. Kusjuures lisaks laulule kräunus ta ju ka kassi kombel, justkui ennustades peagi tibama hakanud harvu piisku.

Jaanusele on hinge läinud mitmesugused kiililised (Odonata). Neidki kohtasime päris mitmeid, ehkki ta ise ei olnud liigikusega rahul. Mulle sattusid samasse kaadrisse korduvalt erinevast liigist isendid, iseasi, kui paljukese noist kaadreist ka hiljem vaadeldavad on.

Tänase reisi pildid on Fotoalbumi kaustas #1...#238 — jääb vaid albumile pikka iga soovida.

Näib, et kõige enam oli pehmekoori, kes mitmesugustes poosides meid rõõmustasid. Eks see paistab, mis Jaanuse ja Priidu albumitesse veel heisatakse, kindlasti on palju üllatusigi.

Lindude pildistamisele ei saanud suurt keskendudagi, kuna mõlemal noormehel olid selleks palju kohasemad aparaadid. Kuid eks ma siin tunne rõõmu oma võimaluste piires.

Peoleo, kellest sai päeva nimetaja, ei jäänud kahjuks minu objektiivi ette. Tegelikult nägin päris lähedalt karmiinleevikest, pesakonda pruunselg-põõsalinde, haigruid jpt, kuid kuni kaamerat lähivõtterežiimilt ümber sättida... on tegelased reeglina ammu kadunud.

Ma peaksin midagi ette võtma oma sääseallergiaga. Kogu mu keha hakkab kihelema ning ma hakkan torkeid tundma ka seal, kus neid tegelikult pole, niipea kui üks vereimejaist on mind pistnud. Ma ei tea kedagi teist oma tutvuskonnast, kes sääskedele sedavõrd valuliselt reageeriks.

Seekordne käik jäi veidi põgusaks, kuid seda enam on peagi põhjust taolist taas korrata.

Koldvindipäev

Maikuu viimse päeva otsustasime Margega pühendada Tartu linna piiresse asuvatele mõistatele. Eks see mõte sai ajendatud ka eelmise päeva mõisatest. Teisalt, eks just vanade mõisate juures kohtab suurepäraseid parke ning neis põlispuid, kus ka värvulistest suuremad linnud end pesitsema sätivad.

Ropka mõisakompleksi juures kuulsin laulmas kaht lindu, üht ühel ja teist teisel pool tänavat. Laul meenutas veidi rohevindi või kanepilinnu oma, tempolt ja viisilt aga pigem võsaraadi laulu. Ometi polnud tegemist võsaraadiga. Lind istus aga nii kõrgel päikese varjus, et teda oli võimatu visuaalselt määrata. Binoklit ma ju ka ei viitsi kaelas kanda.

Alles kodus pilte töödeldes selgus, et lauljaks osutus koldvint (Serinus serinus), kelle võis veel kümnekonna aasta eest klassifitseerida haruldaste lindude hulka.

Teiste mõisate juures kedagi vapustavat me ei kohanud, küll aga lubasid näiteks Raadi mõisa juures ohakalinnud (Carduelis carduelis) end pikalt pildistada. Kui juuresolevat pilti vaadelda, saab ka mõistetavaks, miks ma neid pilte siia kuigi suures koguses ei heiska.

Üks paremini säilinud hooneid on Tähtvere mõisa peahoone, ehkki see on aegade jooksul olnud paljude asutuste käsutuses ning oma seisukorra eest tänu just neile.

Meie tähelepanu pälvis üks krääksakaga järsult pidurdanud autojuht. Selgus, et ta ei tahtnud hallrästapoega alla ajada. Rästamammi jälgis olukorda tee kohalt puult. Tänu intsidendile sai rästapoeg ilmselt elus esimest korda tuule tiibadesse. Nojah, päris esimene lend oli tal ehk pesast murule.