Maikuu viimse päeva otsustasime Margega pühendada Tartu linna piiresse asuvatele mõistatele. Eks see mõte sai ajendatud ka eelmise päeva mõisatest. Teisalt, eks just vanade mõisate juures kohtab suurepäraseid parke ning neis põlispuid, kus ka värvulistest suuremad linnud end pesitsema sätivad.
Ropka mõisakompleksi juures kuulsin laulmas kaht lindu, üht ühel ja teist teisel pool tänavat. Laul meenutas veidi rohevindi või kanepilinnu oma, tempolt ja viisilt aga pigem võsaraadi laulu. Ometi polnud tegemist võsaraadiga. Lind istus aga nii kõrgel päikese varjus, et teda oli võimatu visuaalselt määrata. Binoklit ma ju ka ei viitsi kaelas kanda.
Alles kodus pilte töödeldes selgus, et lauljaks osutus
koldvint (Serinus serinus), kelle võis veel kümnekonna aasta eest klassifitseerida haruldaste lindude hulka.
Teiste mõisate juures kedagi vapustavat me ei kohanud, küll aga lubasid näiteks Raadi mõisa juures
ohakalinnud (Carduelis carduelis) end pikalt pildistada. Kui juuresolevat pilti vaadelda, saab ka mõistetavaks, miks ma neid pilte siia kuigi suures koguses ei heiska.
Üks paremini säilinud hooneid on Tähtvere mõisa peahoone, ehkki see on aegade jooksul olnud paljude asutuste käsutuses ning oma seisukorra eest tänu just neile.
Meie tähelepanu pälvis üks krääksakaga järsult pidurdanud autojuht. Selgus, et ta ei tahtnud hallrästapoega alla ajada. Rästamammi jälgis olukorda tee kohalt puult. Tänu intsidendile sai rästapoeg ilmselt elus esimest korda tuule tiibadesse. Nojah, päris esimene lend oli tal ehk pesast murule.
Ropka mõisakompleksi juures kuulsin laulmas kaht lindu, üht ühel ja teist teisel pool tänavat. Laul meenutas veidi rohevindi või kanepilinnu oma, tempolt ja viisilt aga pigem võsaraadi laulu. Ometi polnud tegemist võsaraadiga. Lind istus aga nii kõrgel päikese varjus, et teda oli võimatu visuaalselt määrata. Binoklit ma ju ka ei viitsi kaelas kanda.
Alles kodus pilte töödeldes selgus, et lauljaks osutus koldvint (Serinus serinus), kelle võis veel kümnekonna aasta eest klassifitseerida haruldaste lindude hulka.
Teiste mõisate juures kedagi vapustavat me ei kohanud, küll aga lubasid näiteks Raadi mõisa juures ohakalinnud (Carduelis carduelis) end pikalt pildistada. Kui juuresolevat pilti vaadelda, saab ka mõistetavaks, miks ma neid pilte siia kuigi suures koguses ei heiska.
Üks paremini säilinud hooneid on Tähtvere mõisa peahoone, ehkki see on aegade jooksul olnud paljude asutuste käsutuses ning oma seisukorra eest tänu just neile.
Meie tähelepanu pälvis üks krääksakaga järsult pidurdanud autojuht. Selgus, et ta ei tahtnud hallrästapoega alla ajada. Rästamammi jälgis olukorda tee kohalt puult. Tänu intsidendile sai rästapoeg ilmselt elus esimest korda tuule tiibadesse. Nojah, päris esimene lend oli tal ehk pesast murule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar