Rahvuslinnupäev

Lukel (Nõo lähistel), 25. aprill 2009

Täna otsustasime minna pojaga väikesele loodustiirule Nõo taha Lukele. Et tema töö üksnes roolikeeramisega ei piirduks, pistsin temalegi pihku pisikese portsigari, millega on hea lähivõtteid teha. Üks parimaid objekte poseeris peagi võsas, kraavi serval.

Kärnkonn (Bufo bufo)

Ent et sealkandis on vähevõitu veekogusid, eriti aga roostikku, siis päevasaak kuigi kopsakas polnud. Tõsi, kuulsin laulmas või nägin päris suurt hulka linde. Ma pole kindelgi, kas kõik liigid korraga meelde tulevad, kuid loendada võib: linavästrik, rasvatihane, pargitihane, sinitihane, hallrästas, vainurästas, musträstas, laulurästas, hallvares, hakk, ronk, metsvint, rohevint, siisike, ohakalind, kanepilind, põldvarblane, kiivitaja, sõtkas, sinikael, väike-lehelind, punarind, käblik, talvike... Ei meenugi rohkem. Nõo paisjärve juures kohtasime ka kühmnokk-luige paari ning paari naerukajakat. Luke mõisa pargis nägin aga suitsupääsukest (Hirundo rustica), keda kaamerasse püüda ei õnnestunud.


Luke mõisaparki valitsesid kuldnokad, hallrästad ja linavästrikud. Igaüht neist oli mitu paari. Kui hallrästad ongi koloniaalne linnuliik ning ka kuldnokad pesitsevad seal, kus on sobivaid õõnsusi, siis linavästrike rohkus oli lausa kummaline. Neid võis seal ringi sibada oma viis paari.


Kuid kevade saabumine muudkui vindub. Tõsi, soe on olnud vaid loetud päevad. Pildil näeme peagi puhkevat hobukastanit.

Luke mõisa käärkamber on restaureeritud

Kõige lärmakamad olid hallrästad (Turdus pilaris), kes kõikjal ringi sehkendasid ja meie eest liigikaaslasi hoiatasid.

Suitsupääsuke (Hirundo rustica)

Suitsupääsuke kujunes aga päeva naelaks. Tõsi, nägin vaid üksikut. Samas, kui sealkandis ei ole kohal veel salu-lehelindki, tundus meie rahvuslinnu kohtamine seda märkimisväärsem.