Veel veerandsaja aasta eest tunti mind kui tubli linnumeest. Kuhu see siis jäänud on? Eks linnutundmisega ole umbes samamoodi nagu jalgrattasõiduga. Isegi kui mõned trikid unuvad, taastuvad need praktika käigus kiiresti.
Tõsi, 25...30 aastaga on töntsimaks muutunud silmanägemine ning kuuse latva turnimisega enam tegeleda ei viitsiks. Ometi on aastaid olnud kevaded hõivatud kõikvõimalike tööülesannetega, mistõttu need vaatlused on jäänud äärmiselt pistelisteks ja ebaregulaarseteks.
Kuid kui nüüd vanalt binoklilt paksem tolmukiht maha pühkida ning kaasaegne digitehnika kaasa haarata, saab päris mõnusa emotsioonilaksu iga pisutki soodsama ilmaga. Ootasime Propsisega kevadilmu, nihutasime vaatluskordi aina edasi, kuid lõpuks see kevad ka saabus. Ega üksi vist väga enam ei viitsikski võsa vahel tuterdada. Õnneks on mul mõned vahvad sõbrad, kes alati on nõus seda meeleolu jagama.
Egas muud kui andkem minna ;)
VastaKustutaTore, esimene lugeja nimistus olemas ;)
VastaKustutaUus blogi on ka vahva algatus, mis kindlasti lisab indu asjaga edasi minna. :)
VastaKustuta