Ilmatsalu, 21. aprillil 2009
Ilmatsalu kalatiikide juurde mineku eel ei uurinud ma netist midagi, kuna need tiigid on olnud mu ammune vaatlusobjekt, isegi veel aastakümneid enne seda, kui Kristi teatas sealse Linnutee avamisest. Väga innustavalt ning meeliliigutavalt mõjus hõbehaigruvaatlus. Hõbehaigur (Egretta alba) ei kuulu just meie igapäevaste liikide hulka, erinedes oma lumivalge graatsiaga tublisti kohalikus faunas tavapärasest hallhaigrust. Üldiselt kuuluvad sedasorti trehvamised valdkonda "ei usu oma silmi!". Alles hiljem, kui retkelt tagasi olime, surfas Propsis mööda netti ning tõi mind maapinnale tagasi, mainides, et hõbehaigruid olla sealkandis varemgi korduvalt nähtud.
Minu nooruspõlves võis ka kühmnokk-luiki (Cygnus olor) trehvata vaid mere ääres rände ajal ning mõnikord ka sisemaal, kui keegi oli paarikese sundinud tiibade kärpimise moodusel paiksele tiigile. Tänapäeval on aga see suur graatsiline lind levinud enamikule veidigi suuremale veekogule ning ilmselt ka pesitseb. Esimesed pesitsused olid aga paarikümne aasta eest Saaremaa rannikul ja Matsalu roostikus.
Kus vähegi ulatuslikumalt vett ja roostikku, on reeglina kohal ka roo-loorkull (Circus aeruginosus). Nii ka Ilmatsalus.
Eks meil oli plaanis Propsisega jalutada vähemalt sillani üle Ilmatsalu tehisjõe. Kuid saime minna vaid kuni vaatlustornini, sest edasine teerada oli sügava vee all. Meie vaatlusi ja ka pildistamist takistas kohutavalt tihe surusääseparv, kes õnneks inimverest ei huvitu.
Küllap tulevikus, kui sellest blogist asja saab ning mul jagub tahet või indu sellesse sissekandeid teha, püüan koostada ka vaadeldud liikide nimistu. Eks töntsivõitu ja harjumuse kaotanud silmale jää ennekõike ette ikka suuremad objektid. Nii ka hallhaigrud (Ardea cinerea).
Suurematest tegijatest jäid veel silma laululuiged, ronk, hallvares, harakas, kaelustuvi, kalakajakas, naerukajakas. Pildile jäi ka rootsiitsitaja ja väike-põõsalind. Eredas päikeses tumedate prillidega vaadeldes ei suudagi koheselt kõiki liike määrata. Hiljem arvutipildilt aga leiab nii mõndagi huvitavat. Ei saa märkimata jätta ka asjaolu, et tavalne fotoaparaat jääb ornitoloogilisteks võteteks pisut nõrgaks, kuid asjaks seegi.
Tavapärased talvike, linavästrik, sinitihane, rasvatihane, pargitihane, põldlõoke, väike-lehelind, kuldnokk, hallrästas, vainurästas, laulurästas, musträstas, punarind ja mitmed teised olid muidugi ka kohal. Kui edaspidi sedamoodi sissekanded vahetult teha, on muljed vahetumad ja nähtu-kuuldu paremini meeles.
Minu kui vähekogenud linnuvaatleja jaoks sisaldas see ringkäik mitmeid põnevaid kohtumisi ja kogemusi. Seda ka vaatamata asjaolule, et suur osa linde olid veel lõunamaalt saabumata, ja ka suuri läbirändajate parvesid me ei kohanud. Meelde jäid näiteks luikede majesteetlikud ülelennud, tsiitsitajate armuelu, uhke harakapesa. Siinkohal pean üles tunnistama, et eelnenud hajameelsuse tõttu (mu Canon G9 akulaadija ja kaks varuakut olid ununenud Viljandist kaasa haarata) pidin oma pildistushoogu tublisti ohjeldama.
VastaKustuta