Juba eelmisest päevast alates luges Jaanus kusagilt ilmaportaalidest välja, et tulekul on suuremat sorti vihm. Marge parastas kaasa, arvates, et meil ei tule niikuinii midagi välikäigust välja.
Paraku on aga vihma ei tulnudki. Tartu ja siinne piirkond on pidevalt kui kõrbetsoonis. Ja isegi kui Jaanuse juures kesklinnas sadama peaks, on siin, umbes 3 km eemal, tavaliselt kuiv või tibab paar hella piisakest. Paraku oli Käreveres aga kõrvetavalt palav. Ja mina jätsin vihmajuttu uskudes endale veel selga musta värvi rõivad. Kui päike mulle peale paistis, tundsin justkui tulist triikrauda enda turja peal kõrvetamas.
Lõpuks, kui ma totaalselt süttimas olin, rebisin endalt püksid jalast. Seepeale ründasid mind maialt kõik parmud, vähemalt neljast liigist, kusjuures neid ei peletanud ka sääskedele mõeldud mürk.
Kui õhutemperatuur oleks kasvõi 10 kraadigi madalam olnud, oleksin saanud seda pildilkäiku ka nautida, vaatamata sellele, et putukaid polnud kuigi paljudest liikidest. Nüüd aga mõtlesin, et arvatavasti oleks minust targem olnud jahedas toas püsida.
Loodetavasti on aga ka augustis üjahedamaid päevi, kus on, mida või keda pildistada. Linnuilmast pole sellisel kesksuvel enam asja. Laulsid vaid karmiinleevikesed ning kadakatäks, oli kuulda põõsalinnupoegade sädinat.
Seevastu mina küll nautisin kirjeldatud retke, leides mitmeid huvitavaid putuk-modelle ja olles isegi lähedal oma TOP10-liigi, suure kiirgliblika jäädvustamisele. Samas pisut lämbevõitu oli see päev küll, päädides õhtul viimaks ka sajuga.
VastaKustuta