Nõgivaksikupäev

Reedel, 10. juulil Tähtveres

Linnuvaatlusaeg on suve teisel poolel ümber. Muidugi ei sega keegi vaatlemast. Kuid selge on ka see, et uusi saabuvaid liike vaevalt et enam lisandub. Enamikul kevadistest lindudest on pojad juba lennuvõimestunud ning õhtusel ajal kuuleb laulmas vaid üksikut metskiuru.

Võtsime Jaanusega ette õhtuse lähiretke linnalähedasse metsa. Muidugi oleks võinud ju kaugemalegi sõita, kui mu sõiduk poleks olnud pisut vigane ega mina päevasest tööpostil seismisest pisut väsinud.

Nõgivaksik (Odezia atrata), kelle kohta ma veel hiljuti mainisin, et pole seda teadlikult looduses märganudki, oli sel õhtupoolikul Tähtvere metsasihil massiline. Paraku pole selle liigi käitumine — perioodilised tiibade kokku- ja lahkuliigutused — pildistamist soosivad. Pealegi on liblikas üpris ettevaatlik ega lase piltnikku endale liiga lähedale.


Sellel pildil näidatud ristämblikusarnaseid loomi kohtasin mitut. Oma tilgakujulise (isegi sibulja või värtnakujulise) tagakeha ja omapärase mustriga on ta hästi erinev teistest omasugustest, suurusega umbes 3 cm. Määrajast leidsin sama mustriga Aculepeira ceropegia, kuid selle suuruseks on märgitud vaid kuni 14 mm ning tema ei koo ristämblikule omast ratasvõrku. Hästi huvitavaid ämblikke oli veelgi ning mulle pakuvad nad ilmselt samasuurt huvi nagu Jaanusele kiilid. Oleks vaid piisavalt aega rohututtides tuhnimiseks.


Harilik raisamatja (Necrophorus vespillo) ronis putkevarrele ning kandis endal mitmeid täiu. See on kaunis suur ja silmatorkav loomake, keda tavaliselt kohtab lagunevate korjuste juures.


Üks esimesi huvitavaid leide oli meil aga üksik vapsik, kes koos mitmete siniste ja pruunide kärbestega mingi sureva puu tüvest immitsevat mahla lakkus.