17. mai, Ülenurme — Aardla — Tähtvere
Eilne tiir osutus kaootiliseks. Alustasime sõiduga lõuna suunas ning peatusime Reola sigala juures, kohe A le Coqi limonaadivabriku taga. Seal ei tundnud ma ära laululindu, kelle laul meenutas kord soo-roolindu, siis aed-roolindu, kõige enam aga pruunselg-põõsalindu... alles hiljem pildilt nägin, et asi oli märksa proosalisem. Olin sootuks unustanud toreda laululinuu kadakatäksi (Saxicola rubetra), keda hiljem kohtasime veel mitmes paigas. Vat mis tähendab, kui kaua aega ornitofenoloogiast kõrval olla. Üle 10 aasta on need ajad olnud ju kibekiired lõpu- ja kursusetööde koostamise ajad, nii et pole olnud aega varblastki vaadelda.
Vahepeal põikasime ka raudlindude muuseumisse Aardlapalu taga, sõites sinna läbi Aardla poldri, kus võisime vaadelda kiivitajaid ja mingeid laglesid, kes endiselt lombil sulistasid. Imelik hulkuvate lindude parv, kel pesitsemisega kuskile kiiret pole. Ehk on noored? Veerandsaja aasta eest oli seesuguseid linde peamiselt mererannikul näha...
Muidugi väänkael, ööbik, must-kärbsenäpp ning minu sellekevadine esimene kägu (Cuculus canorus), lisaks suur hulk teisi lauljaid. Tõsi, kõik tavalised linnud olid ka platsis.
Meie viimane reisi- ja vaatluspunkt jäi aga Tähtvere dendroparki ning Tähtvere (laululava) tiigi äärde. Ei kohanud midagi liialt haruldast, ikka samad naerukajakad ja kühmnokk-luiged koos lauludega. Ehkki mulle kuvandus mitmel korral suisa rooruik. Et ta aga kaadrisse ei jäänud, siis ei saa selles vaatluses liialt kindel olla. Küll aga suutsin silmata taita (Gallinula chloropus), kes endast rookõrte vahele varjudes valjuhäälselt märku andis. Sain ta ka kaadrisse, ehkki oma nirule tehnikale vastavalt.
Hommikupoolik oli jahedapoolne, kuid lõuna paiku läks lausa palavaks.
Kuna me alustasime pärast keskpäeva, siis nimetaksin pärastlõunat jahedaks ja õhtupoolikut pisut leigemaks :D
VastaKustuta